Jätame esimese ehk juba eilse päeva vahele ning siirdume õhtusse, mil Voitkad ilusti-kenasti Mussoorie Expressi peale ronisid, et veel enne kukke ja koitu Haridwaris maha astuda. Loomulikult nad seda ei teinud, ammugi siis mitte varavalgel.
Nimelt hakkas meis pisitasa idanema mõttekurat, et Dehradun kui India raudtee ja seega kogu tsivilisatsiooni piir on palju parem peatuspunkt. Oodatav kuri ilm päkkpäkkereid ei heiduta ning nii ostsimegi rongist röövhinnaga (90Rs, kui ma ei eksi) lisapiletid Dehraduni ning nautisime und, kohvi ja udust India hommikut kella kümneni välja, mil rong tühise kahetunnise hilinemisega pärale jõudis.
Rough Guide Dehraduni kaarti ei sisalda, mis aga ei kõigutanud meie usku leida tee kesklinna Clock Toweri juurde ning kuskil sealkandis ka üks mõnus continental hommiksöök. Tee kesklinna me leidsime, kuid mida aeg edasi, seda aeglasemaks jäi meie samm. Nimelt olid kõik ettejäänud söögikohad kinni. Lõpuks tõdesime, et vastikutel väikestel rikšajuhtidel oli siiski õigus, kui nad üritasid meid veenda, et täna on election day ja everything is closed.
Susi söögu seda India demokraatiat, mis sättis miskised valimised justkui tähistama meie saabumist Uttaranchali osariiki. Valimisnimekirjade tuules lehvimise jälgimine meie pettumust ei leevendanud, küll tegi seda aga bussisõit Mussooriesse.
Dehradunist Mussooriesse on 34km, kuid viimane asub peaaegu 2km kõrgemal, nii et võite ise ette kujutada bussisõitu serpentiinidel India moodi. Meie hommikusöök oleks tn läinud sama teed mis läksid 2 Maarja poolt ärasöödud banaani.
Ilusas ning keskpäevaselt soojas Mussoories veetsime täpselt kaks tundi Mallil jalutades ja Gun Hilli Himaalaja vaateid uudistades (mäletate - kõik kohad on suletud). Praktiseerisides endalegi üllatuseks jaapanlaste just-in-time logistikat, astusime seejärel bussidele täpselt enne nende väljumist, jõudes nõndaviisi juba mõnetunnise raputamisega pühasse Rishikeshi.
Aga sellest juba järgmine kord. D´ööd.
Alar, kell 22:43.
-17 °C
19 °C
