Siin saarel on unistajad, ta'iskuu ja halo pea kohal, vaiksete lainetega rannad, vo'rkkiiged palmid all varjus, restoranid mereandide BBQ'dega, rannabaarid varskeltpressitud mahladest shake'ide ja kokteilidega, suureparane tai massaaz, ohk mis uimastab ning sosistab kuhu sul kiiret, ohtune chillout muusika ning vo'lutud pa'kkpa'kkerid, kes ei suuda siit lahkuda.

Ma ei ytle mis saar see on.
Ja ma ei tee siin saarel yhtki pilti.

Yks saar remains copyright of the author Alar, a member of the travel community Travellerspoint.

Comment on this entry | Tweet this | Your own free travel blog | More Travellerspoint blogs

Alles eile olin mures ning hommikulgi veel pahur, et Ipohis lausa kolm tundi Butterworthi bussi ootama pidin, kuid mis loeb see praegu? Ei midagi. Olen Georgetownis, Penangi saarel. Tegelikult juba 4 tunni parast siit lahkumas. Ning asi pole seekord selles et ei suudaks pikalt paigal pysida voi Penang huvitav poleks. Lihtsalt reis on loppemas ning vajan paikest ja totaalset valjalylitust. Ning Bangkokki joudmine vajab samuti klaarimist.

Georgetown ja Penangi saare siinpoolne ots on tormlev, elav linn. Soidad oosel labi linna, mootorratta tagaistmel, seljakott seljas ning kiiver tagurpidi peas ja naudid tundmatuid, sooja niiskust ohkavaid tanavaid. Hiljem Angiga koos tema sobra hiinlase juures kylas olles teed juua, juttu puhuda, dhamma peale moelda. Pole ammu teinud, kuigi peaks. Rahulikkuse ylemlikkuse tajumine.

Tanud paljudele - Angile, Ericule, Timile, Jamesile jt. Et kes need veel on? Okei. Ang on ylienergeetiline couchsurfer, kirjutab randajatest raamatut. Tai chi meister ning peab hiinlasele kohaselt 5 a'ri korraga. Moistagi mangib raha peale mahjongi. Tim - vanemat sorti tegelane Manchesterist, kes on kolmveerand maakera rattal labi vandanud. Kuni Iraanis onnetus juhtus. Hetkel jalle terve, vana rahu ise. James - noor itaallane Giovanni, kes elas mitu aastat Filipiinidel ning Indoneesias, praegu peatub juba teist kuud Angi sobra juures (CS'er). Eric - akupunktuuri oppinud ameeriklane, naeb valja nagu kaua Indias elanud hollandlane. Ta ongi just 5 kuud seal ringi ra'nnanud. Kavatseb kas siin, Singapuris voi Indoneesias asja juurde oppida ning ka tood teha.

Randajaid siin jatkub.

Georgetown remains copyright of the author Alar, a member of the travel community Travellerspoint.

Comment on this entry | Tweet this | Your own free travel blog | More Travellerspoint blogs

Ipohi raudteejaam. Tartule eeskujuks, voimis
Muide pange ta'hele Malaisia lippu, mis on pildile jaanud - neid lehvib siin koikjal, pysti ja pikali.

Hommikul loobusin Kiani KList saabunud soprade pakkumisest nendega Penangi soita ning astusin koos paari sakslaste ja sveitslastega Cameron Highlandsi bussile. Tanah Rata vottis meid vastu oodatult jahedama ilmaga, kuid mitteoodatult udu ja lauspilvisusega, mis andis selgelt moista, et vihma tibutab siin lahipaevil pidevalt. Proovisin ka trekkimist, kuid ma'gede kaldenurk ning esimesed libastumised juba kivisel no turistirajal teel Robinsoni joani veensid mind, et omapai ei ole see kuigi moistlik ettevotmine. Ning kui mae otsast vaade niikuinii puudub, siis mis sest raffleesiast ikka vahtida. Kogu Singapur oli Raffles'i nimelisi kohti ta'is. Ja vihm ei ole ausona minu sober. Kypses otsus votta hommikul motoroller ning soita ohtul edasi.

Tegelikult ei ole see Cameron Highlands, vaid Penang. Aga umbes selline na'gi Tanah Rata ymbrus va'lja.

Aga on ka helgemaid vaatepilte. See lilleke siin on Tai kuninga synnipaeva auks.

Motoroller osutus lahemal silmitsemisel miskiseks vo'rrisarnaseks abimootoriga jalgrattaks. Toeliselt halb uudis tabas mind siiski hoopis mobiili kaudu, mille olin peale head india toitu korraks sisse lylitanud. Urgent! AirAsia has cancelled your flight from HatYai to Bangkok. Wtf? Asi on selgitamisel, aga midagi head see just ei to'ota. Seepeale lasin tahtmatult dzinni pudelist valja, vottes selle vagagi okei guesthouse'i baarist esimese o'lle ning asetades selle majaesiste sohvade juures laua peale.. Ysna peagi avastasin end kirju pundi pa'kkpa'kkeritega keset spontaalselt pystipandud piraadipidu, maasikasigar na'pus.

Ja nyyd tagasi saartele paremat o'nne otsima.

Lady Misluck remains copyright of the author Alar, a member of the travel community Travellerspoint.

Comment on this entry | Tweet this | Your own free travel blog | More Travellerspoint blogs

Olen teist pa'eva Pulau Pangkoril - see on siis saarel, kui sa kohe aru ei saanud -, Kuala Lumpurist tyki maad pohja pool, kus pa'ike on kuum ning vesi justkui kannab sind ise. Siia saamine oli vaga lihtne, kui Singapur-Johor Bahru bussisoit valja arvata. Hilise tipptunni ajal on Singapuri Malaisiaga yhendav sild ning selle eellugu tihedasti autosid tais pargitud. Peamine lo'bu seisneb aga koigi oma pakkidega 2x bussist maha ronimises, piirikontrolli la'bimises ning siis uue bussi ootamises-leidmises, kuhu peale ronida. Maisaa siiamaani aru, millisesse sappa ma oleksin pidanud seisma, aga noh, edasi ma sain. Voib mudiugi kysida, mis yldse JB'sse minna, saab ju ka otse Singapuri ja tagasi (piirikontrollist see muide ei paasta). Aga sel lihtsal pohjusel, et Singapurist bussipiletit ostes tuleb maksta sama summa Singapuri dollarites, mis Malaisiast ostes ringgitites. Valuutade ta'pseid kursierinevusi voite omaette tudeerida. Mina kalkuleerin koik rusikareegliga kroonidesse (1 ringgit 3 krooni) voi eurodesse (2 singapuri dollarit yks euro).

Mida siin saarel teha, peale varvaste sulistamise ning enda pa'ikese ka'es praadimise? Ega vaga palju ei ole, peale mittemidagitegemise, aga no na'iteks: eile votsin kajaki ning uhtisin sellega siinsamas korvalolevale Korallisaarele snorgeldama. Uuh, hea oli jalle vee all ringi uudistada, kuigi ega need korallid siin hingematvalt kaunid just ei olnud.

Korallisaar.

Ohtuti saab jalgida nahkhiirte lendu ning olut libistades motiskleda selle yhe, miks on Teluk Nipahi rannas (just seal ma tapselt olen) olut myygil vaid yhesainsas poes ning mitteyheski soogikohas. Kui teate, o'elge mullegi.

Ta'na rentisin motorolleri, oppisin 1-2-3 sellega soitma ning tegin seejarel kogu saarele tiiru peale. Vasakpoolne liiklus, 20% tousud-langused ning pimedad dzunglikurvid tegid selle ringraja algaja motosportlase jaoks ysna huvitavaks.

Loomulikult on hollandlased 17ndal sajandil ka Pangkorile yhe fordivareme poetanud. Selle nn fordi ees paistab yks lugematutest roosadest takso-minibussidest, millega turiste saare peal ringi soidutatakse.

Hiina templeid leidub ka vist koikjal Malaisias. Sellesamuse juures oli isegi miniversioon hiina myyrist.

...

Tous tuleb, seda on lainete kasvavast myhinast kuulda. Ohtu jouab. Lopetan kiiresti pimeneval rannal kiikudes veel Kureishi novelli. On aeg minna sooma.

Sea, Sun, Sand remains copyright of the author Alar, a member of the travel community Travellerspoint.

Comment on this entry | Tweet this | Your own free travel blog | More Travellerspoint blogs

kohe asutame end Singapurist ja'lle teele. Uudised raagivad kurja juttu et Bangkoki lennujaam on veel vahemalt nadala kinni aga noh, loodame veel.. kuigi vaike kahtluseuss on juba hinge pugenud.

Yldiselt jutt, et Singapur on "fine city" ning siin muudku trahvitakse ei pea ilmselgelt paika. Ise olin korralik kodanik tapselt kahe kvartali jagu. Edasi ulgusin roomlastega ehk marssisin yle tanava just seal ja sellal kui pa'he tuli. A see selleks. Pohimotteliselt unustage a'ra mage-neegerlik London, ra'pane HongKong jms urkad. Singapur loob lihtsalt pahviks. Arhitektuur, uue ja vana segunemine, puhtus, joukus ning ilmselge maailmalinna olek on tajutav igal tanavanurgal. Ning korghoone, ma arvan, algab siin umbes 30 korrusest, mitte enne.

Okei, tsiteerides klassikuid (Sylvia Plath) - ja mis siis?. Ega ei olegi midagi. Igale oma. Siin on oma araabia linnaosa, v meeldiv muide. Soovitan pa'kkpa'kkeritele Sleepy Sami Guesthouse'i, mis asub justkui kesk idamaist paradiisi.

Vat siinsamas asubki.

Aga broneerige ette. Ise peatusin Cozy Backpackeris, kus muud viga nagu polnudki peale moskiitode, kes tahtsin mind o'o'sel nahka panna. Samuti on siin igati okei Hiinalinn, kust allakirjutanu omale arakaotatute asemel uued pa'ikeseprillid ostis. Kesklinn, business district jms niikuinii. Ning kes soovib, voib vaat et maapeale tulemata koikjalt koikjale sammuda. Mulle jai mulje, et pool linna on maa all voi jumalteabmitmendas ostukeskuses ning sealt maapeale paasemine on omaette kunsttykk.

Hindudel on oma linnaosa, aga selle templi olid nad ikkagi Hiinalinna sokutanud.

Ning hinnatase on ehk jah korgem kui siinseal mujal, kuid vahemasti paevaajal on tanu ohtratele happyhour pakkumistele, mis kestavad varahommikust ohtul kuueni, voimalik ysnagi Eesti-sarnase hinnaga isegi otse joe a'a'res soonuks-joonuks saada. Ja mis so'o'misesse puutub, siis progress on ma'rgatav - KL aegsest "kaks korda paevas on paras" sai Melakas "yks kord on kyllalt" ning siin Singapuris soin viimati yldse eile. Voitlus large-size murtabakiga yhes linna parimas araabia soogikohas, mis iseendast on tuhandest teisest eristamatu, kestis pea pool tundi ning pa'a'dis 3tunnise unega. Tegelt ka, mismoodi inimesed 3-4x paevas soovad, maisaa aru?

Eile kondisin ymber Jo'ukuse Purskkaevu (maailma suurim purtskaev, vaidetavalt) onnetoova kolme korra asemel ainult yhekorra, kuid arvestades asjaolu, et vana purskas ainult vaikese osaga oma tegelikust joust, aitab ehk sellestki.

Vaade Teatrite esplanaadilt - ilma kolmjalata tehtud, seepa'rast udune.

Tanud John-Paulile Austraaliast, kellega oli ytlemata nauditav Orchard Road jms "vaatamisvaarsused" po'rgusse saata ning ning Rafflesi Hotelli Long Bar'is yks klassikaline Singapore Sling v'otta ning suits mahvida..

Aasia Dubai remains copyright of the author Alar, a member of the travel community Travellerspoint.

Comment on this entry | Tweet this | Your own free travel blog | More Travellerspoint blogs

Tegelikult olen juba otsapidi Singapuris aga kuna siiapoole tulles sai tehtud paevane peatus Melakas, siis koigepealt paar sona sellest. Pa'rast KL mos'eede loputuid o'iseid jorinaid oli Melaka va'ga bra peatuspaik, voib siiakanti reisijatele soojalt soovitada. Melaka on umbes 15. sajandil targanud keskus, mis kais Portugali, Hollandi, Briti ning kohalike sultanite voimu all kaest katte, kuni lopuks kaotas kaubandusliku ta'htsuse Singapurile jt linnadele. Tegu on muide ka World Heritage Site'iga. Igatahes jattis linn mulje parajast Paabeli pesast. Moseed, kirikud, hiina templid, tao templid jne. Rahvas ka sama kirju. Soogikohtadest ei hakka parem ra'a'kimagi.

Tahvel Hollandi fordis oleva vana kiriku varemetes

Mina Melaka sultani aias. Muide fengshui ta'hendab ilmselgesti lihtsalt magede varjus voolavat jahedat vett..

Ikka siinsamas aias.

Melakas yle hulga aja jalle olut pruukides, seda siis kohalikust Anchorist teadatundud Kilkenny'ini, oli monus ja'lgida turistide ning muidurahva pyhapa'evasi tegemisi. Teate, ausona ei oleks osanud arvata, aga hiinlased tantsivad paris hasti cha-cha-chad. Ning karaoked lauavad nad ka, noh kui mitte hasti siis vahemalt igasuguse lava- ja publikuhirmuta. O'htul blokeeriti siin Jonker Walk ning moned teised Hiinalinna ta'navad autode jaoks a'ra (meenutab veidi Kreetat) ning pandi pysti suur karaokelava + mustmiljon pudipadipoodi ja soogikohta. Elu kaib siinmail ta'navatel.

Jonker Walk ja karaokelava

Kohalikud tuktukisellid on nagu vananevad modellid, ehtides oma soiduriistu kunstlillede jms.

Ahjaa, kohalike baba-nonyade ehk siis hiinlaste ja malaide segurahva kokakunst ning a'rivaist on viimase peal. Kui istud maha ning tellid chicken ball rice, siis ega sulle ei oelda, et sorry, see on meil juba otsas. Ega juba mahaistunud (loe:kinnipyytud) klienti saa minema lasta. Tuuakse lihtsalt chicken rice. Okei, tosiselt hea chilli-ingveri curry andis koik andeks.

Sedakorda ta'nud siis Samile ja Jillianile Sotimaalt, kellega Melakas toreda paeva veetsime. Samuti meditsiinitudengile Semanthale Malaisiast. Semantha laulis Geographer Cafes karaoket, niiviisi et me kolmekesi ei suutnud kuidagi otsustada, kas ta ikka laulab ise voi tuleb kogu see lugu lindilt. Selgus et ei tulnud lindilt. Ning palgaline ta ka ei olnud, niisama kais aegajalt seal laulmas. Jumal on monedele ikka annet andnud, eksole. Ning eks see olnud Semantha teene, et ma yhel hetke avastasin end viieaastase malaisia tu'drukuga tantsu vihtumas.

Ah, mis ma ikka heietan, loodetavasti jouavad pildid peagi yles ..

Melaka remains copyright of the author Alar, a member of the travel community Travellerspoint.

Comment on this entry | Tweet this | Your own free travel blog | More Travellerspoint blogs

Emilia

Koos linna peal tuuritamas

Ta"namata ja"a"vad Helsingi lennujaam, kus internet maksab 12x rohkem kui tehniliselt justkui va'hearenenud KLis ning Une-Mati, kes mind juba teist o"o"d ignoreeris. Esimene oli siis Helsingi-Peking lennukis.

Muide, ta"nase pa"eva naelaks oli hotelli personali veenmine, et mul on tarvis yhte tuppa sisse saada, kuigi mul polnud kaasas yhtki dokumenti, ammugi siis mingit ametlikku seost selle toaga. Hakkama sain. Korralik pediku"u"r, ehkki samuti vajalik, ei pa"a"senud sellele ettevo'tmisele la"hedalegi.

Head pedukyyri sai siis KL Chinatownis, mis iseenesest ei erine yhestki teisest senikohatud hiinalinnast.

Ta"nud remains copyright of the author Alar, a member of the travel community Travellerspoint.

Comment on this entry | Tweet this | Your own free travel blog | More Travellerspoint blogs

Room teatada et hoolimata portsust kasutamata lennupiletitest tegin siiski oige otsuse mitte oodata Bangkoki lennujaama taasavamist. Ning tyhja ka sellest et otselennu asemel Hongkongi tuli minna labi Pekingi. Kohale ma ju joudsin. Kuala Lumpuri siis. Eile oosel kell 1:30. Ega ma ool ja paeval enam suurt vahet ei teinud.

Veel suurem room oli sellest, et selgus, et seljakott oli ka kogu reisi truult kaasa teinud ning LP info (LP ostsin Hongkongist) oli vananenud ning viimane buss ei olnudki lennujaamast vehkat teinud. See vedas mind 9 kohaliku ringgiti eest kenasti KL Sentrali. Sealt votsin vaikesest kauplemise peale ikkagi ylemakstud takso ning soitsin Peninsula Residence'i. Kus elab tegelane nimega Lucien Wilk. Tema juures oobisingi. Hommikul laksin sealsamas oobinud itaalia reisusellidest paariga monusasti katusel olevasse basseini mulistama .. mm.. kadestage

Vaade katusebasseinist

Petronase tornid on ara nahtud. Ha'hh, ytleks. (Okei, galeriis oli v huvitav protreeforonaitus.) Hetkel elusalt ja tervelt Little Indias, ta'navalt kostmas teadagi mis sorti muusika. No eks vaatame veel. Palav on siin kyll.

Malaisia pealinn remains copyright of the author Alar, a member of the travel community Travellerspoint.

Comment on this entry | Tweet this | Your own free travel blog | More Travellerspoint blogs

Justkui aru saades, et mul pakkimisega kiireks läks, saatis valge inimese lennukompanii Finnair mulle viisakalt teate, et õhtune Helsingi-Bangkok lend on tühistatud. Mistõttu ei oleks õhtul Helsingisse lennata kuigivõrd mõistlik tegu olnud. Eino elu on viimasel ajal tõesti ootamatusi toonud (kes teab, see teab), kuid et hoolega valmistehtud reisiplaanid tuleb juba sedavõrd alguses prügikasti visata, poleks siiski oodanud. Äh, malesh.

Pisikesed paharetid lennujaama blokeerimas.

Asja lähemalt uurides taipasin, et olukord on segane kuid lootusetu. Sestap olen otsustanud homme igal juhul siit vesisest lumeorust lahkuda. Kasvõi Jaapanisse.

Inshallah, Bokra, Malesh remains copyright of the author Alar, a member of the travel community Travellerspoint.

Comment on this entry | Tweet this | Your own free travel blog | More Travellerspoint blogs

Euroopas on naised ikka PALJU ilusamad kui Ecuadoris. Ning kodusem on siin ka, isegi kui lennujaamas tuleb neli pangaautomaati läbi proovida, enne kui üks neist suvatseb töötada ning vajalikke eurosid jagada. Kiiresti metroosse - käigepealt väike raamatuvahetus ühe prantsuse plikaga - ning juba tervitaski Puerta del Sol meid nii tuttavlike inimkujudega ning massaažipakkujatega.

Madriid on vist küll koht, kus tasub hostel ette kinni panna (ära öelda jõuab alati). Aga ega polnud põhjust viriseda, teisest vaadatud kohas leidus ruumi ning oligi öömaja otse vanalinnas olemas. Aknast avanev vaade naabermaja katusel lehvivale poolikule mereröövlilipule päkkpäkkerit ei sega.

Laupäevaõhtune Madriidi kesklinn, kus igat masti plazaid nagu auke šveitsi juustus, on täpselt nagu pidutsemiseks loodud. Esimeses ehthispaanialikus sodise põrandaga ning rahvast paksult täis baaris-tavernas-urkas, kus Rioja veini sai joodud, näidati ootamatul kombel Eurovisiooni otseülekannet (justnimelt näidati, kuna heli polnud baarisuminas praktiliselt kuulda). Kõiki neid ingleid ja iluuisutajaid jm tolasid vaadates sai südamest naerda. Ning kui Hispaania kord tuli, löödi heli valjemaks ning einoh, niimoodi naerdes võib ju vein kurku minna..

Järgmises cervecerias (teate ikka, et neis tohib suitsetada?) oli baarimeheks lahe säga Antonio, ca 60-aastane parajalt paks sell, kes ilmselgelt nautis tööd tehes ka ise õhtut. Kui uurisin, mis jook see "vino de verano" on, mida õlle moodi vaadist lastakse, vastas Antionio muheledes: "Vino de verano? Ricky Martin elab seal".

Õlut ja veini valati ikka ohtralt (palju rohkem niisama kui tellimuste peale), tapas'test rääkimata. Kui on pidu, siis maja ei koonerda. Mingi kell pandi too "Gambrinuse" nimeline koht kahjuks kinni. Kuna kell 5 õhtul normaalne peotujus inimene hostelisse magama ei lähe (ajavahe 7 tundi!), leidsin end peagi tantsuklubist, kolme tütarlapsega (no läks kuidagi nii). Mojitod, cuba libre'd ning kaasahaarav ladina tantsumuusika võivad olukorra tõeliselt kuumaks kütta.

Desire, lady of storms to come, is a knot hidden somewhere by thy skin. Find it I must, and muttering spells, untie it..

Baila el chiki chiki remains copyright of the author Alar, a member of the travel community Travellerspoint.

Comment on this entry | Tweet this | Your own free travel blog | More Travellerspoint blogs

Bañosest ida pool asub mo'nus unine Tena, mis on siis umbes täpselt Amazonase kõige kaugem lääneserv. Siit ida poole jääb ainult igavene Sünklaas, vähesed on selle eluga läbinud. Tena, muide voib uhkustada Tartu kaarsillaga, ainult et taustaks on palmid. See voib tunduda tyhiasi, aga yldiselt on siinkandis koik sillad kas rippsillad voi ehitatavate sildade ajutised asendussillad (enamasti viimased).

Tenasse tulekuks oli ka teine põhjus peale selle, et nüüd on käidud pealinnast Quitost nii idas kui läänes, nii põhjas kui lõunas (geograafiahuvilistel palun vaadata reisi kaarti). Nimelt tulevad siit Andide idanõlvult alla hiiglama head raftingujõed, mis praeguse vihmaperioodi ajal veel ekstra emotsioone pakuvad.

O'htu saabunud, otsustasime kiiresti, et ah miks ka mitte katsetada klass III ja IV joge, kus alles eile veel raftingut ei tehtud - olevat korge veeseisu tottu liiga ohtlik. Ah, ohtlik voi midagi. Riverpeople osutus lahedaks pruunisilmseks iiri perekonnaks, kes Tenas juba 14 aastat tegutseb ning raftingut, kajakisoitu jms korraldab. Kes raftingut kogenud, voib ette kujutada, mis monu on Amazonase jogedel 36km allavoolu soita, ymbesringi rohelus, joad ja muidugi ka'restikud. Ja mis siis, et teine paat yhe a'gedama koha peal ymbes laks? Oligi lobusam

Teine paev kuulus siis selvale ehk dzunglile. Ytleme, et tegu oli veel ma'rjema ettevotmisega kui rafting, kui see yldse voimalik on. Lodge'i kohale joudes oli koik nagu unenaos - ta'iskuu, vo'rkkiiged, dzungli ha'a'led, helendavad putukad ning yksik nahhiir meid tervitamas. Hommikul olid asjad siiski rohkem vihmametsa nagu, mis a'raseletatult tahendab, et vihma kallas kuni pealelo'unani valja. Matk kujunes po'o'raseks mudasumpamiseks, kuna iga teerada oli ennast jo'eks moondanud. Yhe koha peal, kus tavaoludes tee jo'ekesega ristub, ristus ajutiselt so'na otseses mottes yks jo'gi teisega. Poleks kuidagi osanud arvata, et seda vett sealt taevast nii palju alla sadas.

Vast ehk esimest korda selle reisi jooksul tuli ka to'eliselt ettevaatlik olla, sest libedal ylespaisunud kanjonijo'e kaldal turnides ning labi langevate jugade liikudes oleks teatud kohtades libisemine tahendanud jo'kke kukkumist - ja see omakorda reinkarnatsiooni (loodetavasti).

Kuna USB soft pärineb siin 2001.aastast, siis unustage asjakohased pildid ära, esialgu. Võib-olla õnnestub Madriidis midagi yles riputada (eks vahepeal on yksikuid pilte lisandunud kah). Muide, olemegi hetkeks juba Quitos tagasi ning parasjagu enchilada'l hea maitsta lastes loeme reisi Ecuadori osa loppenuks. Na''gudeni Euroopas.

A propos, kui kellelgi huvi siia pikemaks tulla, siis vabatahtlikele voimalusi jatkub, nt: www.merazonia.org.

Amazonas remains copyright of the author Alar, a member of the travel community Travellerspoint.

Comment on this entry | Tweet this | Your own free travel blog | More Travellerspoint blogs

Baños, toeline kuurortlinn. Tea, kas tanu siinsetele vetele voi muidu, aga kohalik rahvas on hullus elujõus - nt nägime kuidas 95-aastane mutt cable car'iga sõitis (selline köie kyljes rippuv kabiin, millega on muhe yles-alla vetrudes üle sügava oru sõita). Teiselt poolt veeres linna tänavatel jälle oma neljaaastane plika väikese bagit meenutava elektriautoga. Ikka edasi ja tagasi ja kui juba parkida, siis vastu lilleposti - nii on hea ja õige, eksole?

Baños võib olla tuntud oma termide poolest (on ikka pagana kuumad küll), kuid peamiselt oleme siinkandis siiski mägedes matkanud ning jalgratastega ringi sõitnud. Tungurahua vulkaan, mille jalamil elame, on olnud armuliselt vaikne ning kahjuks salapäraselt pilvedesse mähitud, kuid ilusaid vaateid mägedele ja mägedelt jätkub. Samas on mägironimine ja ojadele tammiehitamine uskumatult vaevanõudev tegevus ning aitab sellest küll. Cotopaxi ja Chimborazo nõlvadel turnimine jäägu mõnest teiseks korraks. Kohe pakin asjad kokku ning asun teele idapoole - el Oriente'sse.

A'sja lopetasin Tony Horwitzi "Baghdad without a map and other misadventures in Arabia", mis mind juba Krabist saati reisidel saatnud on. Huvitav lugemine, a'rgitab mo'tlema. Naiste roll, va'a'rtus ning nendesse suhtumine on eri paigus ikka nii erinev. Kus tuleb pruudi eest luna maksta, kus nouab mehelepanek korralikku veimevakka. Kus ka'iakse paljurindu ning kus juba jalalabagi na'itamine on (lubamatu) erootika. Kus la'hisuhe on sisuliselt omandivorm ning kus la'htutakse tunnetest, lootes nende pysivust. Mulle endale meeldib neis asjus liberalism, ent on see ikka minu teadlikult kujundatud toekspidamine vo'i siinsest religioonivabast yhiskonnast tulenev ning ma'rkamatult omaksvoetud vaartushinnang?

Alles praegune matk Ekuadoris on pannud mind tajuma, kui vaikeseks on maailma jaanud. Ekaudor tundus kauge ja eksootiline, enam mitte. Reisimise lihtsus ja kiirus on toonud kauged maad vaga la'hedale - ca 15 lennutunniga void jouda peaaegu koikjale. Vaevalt et Darwin voi Humboldt omal ajal paari paevaga siiamaile joudsid.. Sisuliselt astud tanapaeval valgesse teleportatsiooniaparaati, mis sind kymnekond tundi hiljem hoopis teises maailma otsas uuesti va'lja laseb. Lend pole enam reis, vaid maandumise ootamine. Ning kui kaugel saabki olla koht, kust sober su paari nupuvajutusega oma mobiililt haigutades katte saab (Ekuadoris EMT telefonid kyll onneks ei to'o'ta)?

Mulle tundub, et kiiruse saavutamise ja vahemaade kaotamisega oleme kaotanud veel midagi. Meil on e-mailid, ent pole aega kirja kirjutada ja posti panna - voibolla oleme aja voitmisega kaotanud jarelemotlemisaja?

Pannkoogid moosiga remains copyright of the author Alar, a member of the travel community Travellerspoint.

Comment on this entry | Tweet this | Your own free travel blog | More Travellerspoint blogs

Kuna Otavalos la'ks hommikul ebaviisakalt vihmaseks, toimus ta'na kolimispa'ev. Uus aadress on Baños. Olles sellega ta'nase pa'eva uudised ammendanud, asugem ma'lestusi ma'letsema.

Otavalos sai siis lopuks aklimatiseerumine proovile pandud ehk teisiso'nu ette vo'etud rattamatk la'hiymbruse kyladesse. Ta'nu suurepa'rasele ettevalmistusele ja'i hing kinni alles 3-4 km pa'rast starti. To'ele au andes tuleb lisada, et see toimus kohe pa'rast esimest arvestatavat to'usu. Kuidagimoodi va'ntasime Quirogasse (10km?), eesma´rgiga teha tutvust Lago de Cuicocha'ga (j'arv yhes kunagises vulkaanikraatris). Pruukis seal keskva'ljakul korraks seisma ja'a'da, kui juba tuli yks ettevo'tlik hombre (ma'letate suhkruvatimyyjaid?) pick-up taxi teenust pakkuma - ko'igest $2 per nase viib ta meid ja'rveni ja tagasi, kohapeal mytaku me kaua tahame. Hu'va. Kuna tee Quirogast ja'rveni osutus yheksainsaks loppematuks to'usuks, siis loobusime yleval pick-upi teenustest ning lasksime alla tulles mo'nusalt piduritel suitseda. Tyhja sest ja'rvest - oli kah -, nii lahedat rattaso'itu Eestis nautida ei saa.

Tagasi Quirogas, votsime yhest ilmselt asfaldilo'hkumismasinaga suguluses olevast aparaadist ja'a'tise ning kolasime seejarel veel mitmes setmes kylas ja muidu looduskaunis kohas. Ma'rkimisva'a'rseks pean neist vaid Cotacachi't, mida sinnakanti sattujatel kindlasti kylastada soovitaks. Ta'navate kaupa uskumatult ilusaid ja kunstipa'raseid maju.

Laupaev on Otavalos teatavasti turupaev. Erinevelt mo'nede ha'rrade arvamusest tundus laupa'evahommikune turg kogu linna tanavad vallutanud olevat, erandiks paar ristmikku, kus kaubamyymist keelavad sildid yleval. Ja myydi ikka ko'ike, turistina'nnist kohalike hiina ketsideni ning viinamarjadest seakeredeni. Jai ainult yle imestada, kuhu kogu see rahvas ohtuks kadus - meie visiteeritud peña oli peaaegu inimtyhi (band ise oli nagu andidemaa muusikat tegev punt ikka).

Eks maailm ole igal pool pohimotteliselt yhesugune, kui pisiasjad valja arvata. Moned siinsed pisiasjad, mis silma on ja'a'nud:

Kui Eestis on tykk tegu, et jaatisega pikamaabussi kobida, siis siinmail tulevad jaatisemyyjad kogu oma kylmkapiga bussi jahutavat kraami pakkuma. Kaua sa ikka vastu paned

Eestis on koerad ilusti aias/ketis vo' vahemalt maa peal. Siinmail pole haruldus, et hundikoer vahib sind majakatuselt, seltsiks tavaliselt veel moni peni vo'i paar.

Kohalikud chicad on nii umbes 15-aastaseni igati ilusad, omandades aga siis yhllatuslikult jarsku ning praktiliselt eranditeta va'ga vormikad jooned. Vbl on pohjus siinses ko'o'gis, mis on meid viimased kaks pa'eva pannud burritodest, quesadilladest jsm mehhiko roogadest toituma?.. Pagan, ma olen juba kolm korda pidanud kogu oma tahtejoudu kokku votma, et ahvatlevatest friikartulitest eemale hoida. Ja seda koik tanu teatavale kihlveole yhe kena preiliga. Nu pagadi.

Kolisime lo'unapoolkerale remains copyright of the author Alar, a member of the travel community Travellerspoint.

Comment on this entry | Tweet this | Your own free travel blog | More Travellerspoint blogs

Otsapidi Galapagose saartelt tagasi eluga ning nüüdseks Otavalos, kus aega on laiemalt käes (märkate täpitähti?).
Teisisõnu, oleme mägedes, kus sajab vihma, hapnikku jagatakse rahvale limiteeritult ning merd pole kusagil näha.

Sõit Quitost Otavalosse kestis oodatud kahe tunni asemel kolm, kuna teadagi tuli buss enne korralikult rahvast täis laadida ning seejärel igasugu nodi müüjad peale lasta, midagi ehk ikka ostavad.

Galapagosest. Hollalaa, rahvas, neid saari peate te ikka oma silmaga ise nägema. Ning diving kursused tehke enne ikka ka ilusti ära, koos julgelt 20-30 dive'ga. Et ei läheks nagu minul, kelle jutu peale shopkeeper veidi mõtles ning siis laadnalt 4 asemel 15 dive kirja pani, nii igaks juhuks. Siinsed hoovused on kaasahaaravad nagu veealune maailmgi ning tõele au andes tuli mul tänu oma kogenematusele korra ikka 20m pealt nagu kork vee peale tulla.

Galapagose kruiisilaevade mõnudest me suurt ei tea, kyll aga võin vabalt kinnitada, et peasaartelt tasub niipalju kui saab kõrvale minna - nt Isla Isabela on üle ootuste chill, koos oma üksikute randade, vulkaanide ning muidugi koos rannasasuva Bar de Beto'ga, kus internatsionaalsed võhikud unustamatu peo pidasid.

Muide, kuna interneti kiirus on paljulubav, võivad eelmise postituse alla kavandatud pildid homme sinna isegi jõuda. (Ta'endus - ja mo'ned joudsidki!)

Aga ärgem kiirustagem ajast ette. Homne sõjaplaan näeb kõigepealt ette rattalaenutust ning sukeldumist piirkondadesse, kus Footprint soovitab yldiselt kambakaua ringi liikuda, olevat turvalisem. Nii et eks näis.

Galapagosest Otavaloni remains copyright of the author Alar, a member of the travel community Travellerspoint.

Comment on this entry | Tweet this | Your own free travel blog | More Travellerspoint blogs

Koigepealt, tagantja'rele koikidele emadele loomulikult feliz dia de mamas!

Oleme, nagu intelligentne inimene aru voiks saada, Puerta Villamilis ehk siis Isla Isabela'l, Galapagosel.
Siinmail voib kohtuda kilpkonnade, iguaanide, booby'de, pelikanide, pingviinide, haide, raide, merilo'vide, hobuste, kanadalaste, fidzilaste, uus-meremaalaste, itaalaste jms issanda kirju loomaaia esindajatega.

Kui internetile va'hegi kiirust juurde tekib (tiigrihu''pe ei ole to'eso'na siia veel joudnud) ning meile viitsimist ja kuhjaga kannatlikkust, siis ilmuvad neist kohtumistest siia peagi ka mo'ned pildid.

Iguaanide yleka'ik

Tortuga Bay, neli inimest ja kolm pelikani kilomeetri peale

Sierra Negra, see must asi on vulkaanikraater, kinnitamata andmetel suuruselt maailma teine, igatahes yyratu

Meriiguaan poseerimas. taustaks Isla Isabela veel tyhjem rand kui Tortuga Bay

Bar de Beto, Isabela kuumim (ja ainus) rannaklubi, asub selle sinise o'o's na'htamatu asjanduse taga/vasakul.

Millega tegu, oskate vast isegi a'ra arvata.

Mo'ned veealused pildid ka. Galapagos on hea koht veealuste elukatega kohtumiseks. Juhul kui sukelduda oskad - vo'i ei karda ennast proovile panna:

Jajah, minaise.

Hammerhead shark (vasarhai) - paluks verd mitte vette niristada

White-tip shark, kui ma ei nyyd eksi

See konkr pilt on vist varem tehtud, aga selline see vaade oli..

Puerto Villamil remains copyright of the author Alar, a member of the travel community Travellerspoint.

Comment on this entry | Tweet this | Your own free travel blog | More Travellerspoint blogs

Elu on lill. Koik lennud sujusid justnagu nad pididki ning ning parast mitmekordset pagasi checkin'i ja kohustuslikku olut igas lennujaamas saabusime ta´na hommikul (kas toesti alles ta´na???) Quitosse, Ekuadori pealinna. Hoolimata Jako manamisest vottis Quito meid vastu ilusa paikselise ja sooja ilmaga. Gracias.

Tegime lennujaamas labi hispaania keele tuleristsed ning ei lainud palju aega, kui ollalaa, noudsime kokkulepitud hostelist el señor Jakot, kes paari sekundiga trepist alla kolistas, vaaga suur naeratus ette joonistatud. Ohspoiss, on Jako alles pruuniks latiinoks muutunud

Esimene pa'ev on olnud o'nnis. Metroo seisust nautivad trollid tervitavad meid la Cucaracha'ga ning paike yritab meie pea oma voimu na'idata. Asjata, oleme pugenud 25x kreemi taha. Pitsa ja olu on ausad, taksojuhid mitte niiva'ga. Vaike trip linna kohal mae otsas (kuni 3800m) annab esmakordselt tunda, et krt, see siin pole ikka merea'a'rne lauskmaa.

A proposito, kes ytles et Quito pole turvaline? Nt ta'na pole kyll midagi ta'helepanuva'a'rset juhtunud, kui valja arvata asjaolu, et meid ko'iki kolme ma'kerdati selja tagant mingi kreemiga a'ra (ilmselgelt lootes meie tahelepanu teisele juhtida) ning et el señor Jako fotoaparaat lahkus ajutiselt tema taskust, yhendades oma teekonna hoopis yhe vanadaami teekonnaga. Viisaka palumise peale kolis paguline loomulikult tema o'ige omaniku taskusse ilusti tagasi, no hay problem.

Homme lendame edasi. Praegu aga po'rutame gringode sekka (Mariscal Sucre'le) bailama.

Alar

Quito remains copyright of the author Alar, a member of the travel community Travellerspoint.

Comment on this entry | Tweet this | Your own free travel blog | More Travellerspoint blogs

Esimene olu ja checkin on tehtud ning isegi see uus puutetundlik ekraan ei tundu enam nii hull.

Kui jumal annab, jouame ohtuks Madriidi ning Quito lennukile; jee.. Kes ei tea, kus see linn asub; habenegu silmad peast.

Pagasit on meik kaasas vist rekordvahe - seljakotid 6 ja 8 kg + ettenagelikult suht suur daypack. Elu on naidanud; et alla antava pagasiga jallekohtumise aeg ei ole teps mitte alati sinu otsustada.

Jargmised uudised CNN kanalilt; aeg tapsustamisel.

Totukuul

Lennujaamas, kus mujal remains copyright of the author Alar, a member of the travel community Travellerspoint.

Comment on this entry | Tweet this | Your own free travel blog | More Travellerspoint blogs

Camdeni turg

London innustab. Courtauld galerii ja National Gallery. jätsid võhikutele kustumatu mulje ja hulga tegusat energiat paljudeks päevadeks. "Ühel päeval sai ühel meist must värv otsa ning see tähendaski impressionismi sündi". Huvitav, millal mul endal must värv otsa saab?

London täis pubisid. Ale&bitter neelavad õhtul kibeduse endasse ja lasevad inimestel end inimlikult hästi ja soojalt tunda. Vabalt. Ka võhikud kiitsid ja külastasid Londoni pubisid, olgu selleks või Soho homopubi Old Compton Street'il. Pubides käib ehtne elu ja melu. Ja nagu ootamatult selgus, võib pubides ka asjalikke tutvusi tekkida.

London on nagu vanamoeline daam, kes on vasakpoolsesse liiklusesse kinni jäänud. Eestlase jaoks kohati lausa vaimustavalt arhailine. Samas on seal ka IMAX ehk kolmemõõtmelist elamust pakkuv kinosaal. Seda pole mõtet üritadagi kirjeldada, minge parem ja vaadake ise. Tee Londoni IMAXisse on parim Waterloo jaamast.

This path unravels.
Deep in hidden rooms filled with dust
and sour night-breath the lost city is sleeping.

Above the hurt sky is weeping,
soaked nightingales have ceased to sing.
Dusk has come early. I am drowning in blue.

I dream of a green garden
where the sun feathers my face
like your once eager kiss.

Soon, soon I will climb
from this blackened earth
into the diffident light.

Ja tegelikult nii ongi. Kõik on lõpuks okei. Ka Hyde Park'is.

Everything is ok remains copyright of the author Alar, a member of the travel community Travellerspoint.

Comment on this entry | Tweet this | Your own free travel blog | More Travellerspoint blogs

Vasakpoolset liiklust võhikud ei karda, samuti ronki, "lihasööjaid" ega muid kohalikke iseärasusi. Meil oma mees Havannas ootamas.

Totukuul

London calling remains copyright of the author Alar, a member of the travel community Travellerspoint.

Comment on this entry | Tweet this | Your own free travel blog | More Travellerspoint blogs

Justnimelt salakaubana tuleb ühe riigi kahe süsteemi vahel toidukaupa vedada, sest ausõna, turistile jääb see üks riik (jumal tänatud!) küll veel päris märkamatuks. Hongkongi pensioneerunud politseiohvitser, kellega laupäeval hommikust sõin (kesksest bisnisareast põiktänava jagu eemal, 14 HKD; 100 meetrit eemal võis süüa sama toitu ka 140 HKD eest), väitis, et ehkki süsteem on jäänud samaks, on süsteemi teostavad inimesed 100% välja vahetatud. Siiski on alust uskuda, et pigem muutub peagi Hiina HK nägu, kui vastupidi. Olen ma siin muide maininud, et pole näinud ühtki riiki, kus oleks enam tasulisi teid kui Hiinas? Igasugune elementaarne liiklus on seal maksustatud. Kommunism on aga kõike kattev dekoratsioon - kaelarättidega marssivad lapsed, kõikjal lehvivad punaloosungid. Viimastest meeldejäävaim oli tõmmatud lennujaama seinale, oli kaunistatud tuttidega ja teatas suurte kollaste ladina tähtede ja hieroglüüfidega, et 1. maist 2007 on kehtimas uued eeskirjad vedelike veoks käsipagasis. Hurra, hurra, hurra!

Macau on kõige absurdsem koht, kus vibinud olen, seal valdas pidevalt tahtmine end näpistada, et kontrollida, kas tegu pole absurdiunenäoga. Selline asi ei ole lihtsalt võimalik! Esiteks, tundub, et oled sattunud Vahemereäärsesse linnakesse ja selles linnakeses on miskipärast väga suur Hiinalinn. Lausa nii suur, et kõik inimesed räägivad hiina keelt, ehkki samas on absoluutselt kõik sildid ka portugalikeelsed. Teiseks, kasiinod! Kui seda poleks näinud, siis ei usuks. Neid on palju, uskumatult palju ja need on tohutult suured, veidramast veidrama interjööri ja eksterjööriga ja vilguvad sellistes tuledes, millesarnaseid ma varem ettegi polnud osanud kujutada. Nt, kasiino Grand Lisboa kujutab endast umbes 25 korruselist hiidananassi, mille kogu pind on kaetud tuledega, millest üha ja üha moodustub uusi kujundeid nii arvukal hulgal, et need ei kordu vähemalt viie minuti jooksul kordagi. Sisedisain on nagu hobuse unenägu. Kujutan ette, et ühe sellise kasiino kujundamine võiks olla iga disaineri unistus ja ainus võimalus teoastada oma haigeimadki fantaasiad - kokku võib panna kõike, mis aga iganes pähe tuleb, peaasi, et säraks.

HK on aga nüüd mu lemmiklinn. Iga linnaplaneerija tuleks saata sinna koolitusele, kuidas vältida suurlinnas liiklusprobleeme. Vastus on imelihtne - vaja on ideaalset ühistransporti - HK-s on eraautosid vähe, kesklinnas pea üldse mitte. Liigeldakse kahekordsete trammide, busside, metroo (vaidetavalt maailma parim), eri liiki rongide, laevade, välieskalaatorite (muuhulgas maailma pikim), liikuvate kõnniteedega, vahel ka taksodega, maa ja vee all ja tänavate kohal õhus. Kõik on tohutult efektiivne, mugav, puhas, kiire, täpne ja üliodav.

Maja, nagu see, kus elasime, ei oleks ma ka osanud ette kujutada. Tegu oli u 30 kordse tõelise peletisega, mille koridorides olid trellid ja ringi askeldasid kõige kahtlasemad tegelased. Hosteli check inn oli käekotimüügipunktis, liftidesse minekut organiseerisid mundrimehed, iga lift peatus vaid 5 korruse tagant. Aga tuba ise oli ok, sugugi mitte nii väike, nagu olime kujutlenud ja mahutas ka kapikese, kus oli kemps ja dušš.

HK on erinevate võimaluste linn. Nagu mainisin, võib 100 meetri raaduses hommikusöögi hind vabalt 10, aga ka 30 korda erineda. Majad on eranditult kitsad ja pööraselt kõrged. Kas teie teadsite, et 80% HK-st on tegelikult rohelised mäed? Maailmalinna city kõrval on vanem linnaosa, kus müüakse kõige uskumatumat toidukraami - mõni kuivatatud konnapea teile? Või äkki mõni uss? Või härjakara? Või mõni kilo kurat-teab-mis-jäledalt-haisevat-kuivatatud-närakat? Jalutasin terve laupäeva ringi, sõitsin trammiga, jõin õlut ja sõin elu parimat india toitu.

Nii vähe jõudsime seda imelist linna näha, olen kindel, et sinna (nahu ka Bangkoki), tuleb tagasi pöörduda.

Viimase aasta jooksul külastatud paikadest on HK ainus, kuhu kujutleksin end mõneks ajaks elama, ehkki suvel on sealsed klimaatilised tingimused küll talumatud. Praegu polnud viga, sooja oli umbes 18 Celsiuse järgi, päeva päikese käes oli päris palav.

Üks ebameeldiv juhtum leidis ka HK-s aset, selle võib liigitada ka blondiini juhtumiseks. Nimelt leidsin kauplusest imekena pikavarrukalise kampsuni. Ostsin ära, sain pakendis variandi. Ei hakanud üle tsekkima, mis kilesse pakit' oli. Tulemus - rongis kampsunit selga vedades ilmnesid sellel lühikesed varrukad olevat.

Kodu tervitas meid märgade, valge lögaga tänavatega ja sissesadava laega.

Kokkuvõttes oli tegu ühe erakordselt hurmava reisiga. Ma ei mäleta periodi elust, kus mu aju nii korralikult puhastaud oleks olnud. Sinna puhtusse jõudsid hakata tekkima aga ka uued mõtted. Kolm nädalat on just paras aeg reisiks - jõuab harjuda, jõuab välja lülituda, jõuab mõtelda, jõuab koguda energiat ja viimaks juba heal meeel koju tulla.

Hiina tagasi ei läheks (muuks kui transfeeriks), Taisse ja HK aga kindlasti.

Viimaks esitan siia väikese bilansi reisi jookul toimunud muutustest võhikute materiaalses seisus.

Meie juurest lahkusid reisi kestel ettehoiatamata:

1 kaamera (Canon PS 640. Ega keegi pole juhtunud Macau bussist nr 3A leidma?)
150 fotot Hiinast.
1 Šveitsi nuga (Li jõe ääres?)
1 mobiiltelefon (Siemens. Tema lahkumise üle on suur rõõm, samas oli see kõige müstilisem kadumisjuhtum.)
1 käekell (Phi Phi saarel, leidja võib jätta endale.)
1 juukseklamber (-"-)
1 rühm aluspesu (?)
1 Sõjaväe Langevarju Klubi pusa kirjaga Voitka (?)

Poolte kokkuleppel lahkusid pärast pikaajalist teenistust:

2 paari plätusid
1 ketsid (erakordselt ausa ja väärika teenistuse järel)
2 pluusi

Meiega liitusid reisi kestel muhulgas järgmised uued kaaslased:

1 kaamera
100 fotot Taist, HK-st, Macaust
1 foto Hiinast
1 käekell "Diesel"
2 lampi
1 ülikond
1 rügement särke
4 paari jalanõusid
2 mantlit
1 PADI tunnistus
2 kuldset päevitust
2 head tuju

Kuulmiseni uutel reisidel!

Viimane sissekanne minult remains copyright of the author sagen, a member of the travel community Travellerspoint.

Comment on this entry | Tweet this | Your own free travel blog | More Travellerspoint blogs