Võhikud võõrsil

¡Hola!

Elu on lill. Koik lennud sujusid justnagu nad pididki ning ning parast mitmekordset pagasi checkin'i ja kohustuslikku olut igas lennujaamas saabusime ta´na hommikul (kas toesti alles ta´na???) Quitosse, Ekuadori pealinna. Hoolimata Jako manamisest vottis Quito meid vastu ilusa paikselise ja sooja ilmaga. Gracias.

Tegime lennujaamas labi hispaania keele tuleristsed ning ei lainud palju aega, kui ollalaa, noudsime kokkulepitud hostelist el señor Jakot, kes paari sekundiga trepist alla kolistas, vaaga suur naeratus ette joonistatud. Ohspoiss, on Jako alles pruuniks latiinoks muutunud

Esimene pa'ev on olnud o'nnis. Metroo seisust nautivad trollid tervitavad meid la Cucaracha'ga ning paike yritab meie pea oma voimu na'idata. Asjata, oleme pugenud 25x kreemi taha. Pitsa ja olu on ausad, taksojuhid mitte niiva'ga. Vaike trip linna kohal mae otsas (kuni 3800m) annab esmakordselt tunda, et krt, see siin pole ikka merea'a'rne lauskmaa.

A proposito, kes ytles et Quito pole turvaline? Nt ta'na pole kyll midagi ta'helepanuva'a'rset juhtunud, kui valja arvata asjaolu, et meid ko'iki kolme ma'kerdati selja tagant mingi kreemiga a'ra (ilmselgelt lootes meie tahelepanu teisele juhtida) ning et el señor Jako fotoaparaat lahkus ajutiselt tema taskust, yhendades oma teekonna hoopis yhe vanadaami teekonnaga. Viisaka palumise peale kolis paguline loomulikult tema o'ige omaniku taskusse ilusti tagasi, no hay problem.

Homme lendame edasi. Praegu aga po'rutame gringode sekka (Mariscal Sucre'le) bailama.

Alar