Tagasivaade mägedele

Head Vabariigi aastapäeva, sõbrad.

Maarja lühikõnele lisaks mainiksin, et mäed on Indias raudselt omaette reisi väärt. Enamus Lääne inimesi peatus või kavatses sealkandis peatuda mitte päevi, vaid nädalaid ja kuid. Kes kavandas mitmenädalast trekkingut kõrgemal mägedes, kes mootorrattatuuri, kes oli seal jooga ja vaimse täiustumise pärast. Ning hooaeg on alles algamas.

Rishikesh, täpsemalt Laksmanjhula (mõned kilomeetrid ylesvoolu), on parajalt new-age'lik koht, kus rippsillal tolgendavad ahvid, templites, ashram'ides ja tänavatel aga omapärane rahvas, kelle hulgas suhteliselt palju Indiaga kohanenud välismaalasi. Sinna rangelt taimetoidulisse kanti jõudes varuge vähemalt 3-4 päeva.

Meie oma napi kahe päevaga tegime, nagu öeldud, raftingu Gangesel ning hommikuse safari Rajaji rahvuspargis, kus tõepoolest õnnestus teiste hulgas ka metsikute elevantidega tõtt vahtida. Tõtt öelda on nad väga halli värvi ning näevad ülirahulikud ja õnnelikud välja, isegi see võhkadega tegelane, keda autojuht miskipärast kogu aeg kartis

Rishikeshist lahkumiseks ning Haridwari jõudmiseks rakendasime juba tavakohast täppisjõudmist, mis praktikas tähendab juba liikumahakanud bussi kinnipidamist rikšast lehvitamise kaudu. Mõjub 100%.

Haridwari saabusime veidi enne loojangut, mis andis meile rahulikult aega rattarikša võimeid proovida ning veidi ka turul ringi jalutada. Seejärel suundusime Gangese äärde, kus algas igaõhtune riitus, mis oli huvitav elamus, kõige oma rahvahulga ning gongilöömise, hindikeelse palvetamise ning tulukeste ujutamisega. Hindude jaoks on Haridwar püha linn, elu andja Ganges väljub seal mägedest.

Mõne tunni pärast aga astume rongile, mis viib meid hommikuks Ajmeri. Eks näis, mis edasi saab. Igatahes kes soovib meid siin trehvata, saab seda tn teha 27.02-02.03 Jaisalmeris, Thari kõrbes.

Alar, 24.02.2007

Delhi, Paharganj